Maailmas räägitakse Kreeka (ja euroala) kriisist, arenenud maade kasvupeetusest ja Hiina majanduse ülekuumenemisest. Kõrvuti nendega, kes ennustavad kriisi naasmist, leidub neid, kes selle välistavad. Ameerika räägib stimuleerimisest ja Euroo­pa kokkuhoiust. Arvamused tuleviku kohta on väga vasturääkivad, kuid paaris asjas üpriski sarnased: ei loodeta kiiret tõusu, kuid kadunud on lootusetus ja paanika, mida võis tunda 2008. aasta lõpus ja ka 2009. aastal. Enam ei ole ühtset ja „õiget” arvamust sellest, mis peaks lähiajal juhtuma ja kuidas peaksid valitsused käituma. Muidugi, vaidlused (ainu)õige käitumise üle on väga ägedad.

Kuigi neile, kellele meeldivad sirged ja üheselt kindlad seosed, selline olukord kindlasti ei meeldi, tuleb siiski tõdeda, et erinevaid arvamusi ja võimalusi arvestav keskkond on Eesti majanduse jaoks oluliselt parem kui aasta-poolteise tagune seis. Küsimus ei ole ainult selles, et maailmas on majanduslangus peatunud ja asendunud tõusuga. Eesti ettevõtjail ja valitsusel oli ikkagi päris keeruline tegutseda olukorras, kus kõik meile mõistlikud sammud tundusid teistele valed ja hukatuslikud ning suur hulk aega ja energiat tuli kulutada seletamisele ja oma valikute põhjendamisele. Asjaolu, et Eesti põhiline müügiturg – Euroopa – pakub muu maailmaga võrreldes vägagi kehvi võimalusi, võib küll muret tekitada, kuid tõsiasi, et domineerivad positiivsed ootused, on tähtsam.

Viimaste kuude Eesti majandusuudistes ongi olnud rohkesti positiivseid noote: jõudsalt on kasvanud tööstustoodang ja eksport ning vähenenud registreeritud tööotsijate arv. Positiivne on ka Eesti euroalaga liitumise käivitumine ja see, et riigieelarve maksutulud on olnud üldjoontes head. Seetõttu ei olegi üllatav, et ettevõtete ja tarbijate kindlustunne on näidanud tõusu ja hirm tuleviku kehvemate arengute pärast on vähenenud.

Eksport vähendab töötust

Muidugi ei ole kõik asjad liikunud parimal võimalikul viisil – näiteks on hinnatõus kiirenenud ohtlikult palju – ja üldine majandusseis on kaugel heast. Kuid sügavast majanduskriisist kiiret väljumist oleks ka olnud naiivne loota. Kaotatud eksporditurgude tagasivõitmine nõuab aega, lisapingutusi ja ka õppimist, sest kriisis on kadunud nii mõnigi endine partner ja nende asendamiseks tuleb uusi äripartnereid otsida teistest piirkondadest. Kuid just tänu ekspordile on kasvanud tööstustoodang ning väheneb jõudsalt osaajatöö ja koondamine. See aga suurendab sissetulekuid, luues Eestis võimaluse ka tarbimise kasvuks.

Viimaste kuude jooksul on tööotsijate arv vähenenud eelkõige tavapärase hooajatööde kasvu tõttu. Tõenäoliselt on küllaltki palju ka neid, kes on loobunud tööd otsimast, kuid tööturu statistika viitab teisalt ka sellele, et eelmisel aastal hakkasid tööd otsima ka need, kes tavaliselt tööl ei käi, näiteks pensionärid ja kodused inimesed. On loomulik, et olude paranedes – näiteks kui seni töötu olnud pereliige saab tööd või hakkab tööle taas täiskoormuse ja -palgaga – loobuvad nad tööotsingutest.

Tööturul ja majanduses toimuvast annab hea pildi uute töötute arv: see on eelmise aasta omast väiksem, kuid peale selle järgib ka tavapärast hooajalist dünaamikat. Võib-olla isegi tavapärasest pisut positiivsemana. Liites sellele teadmisele asjaolu, et ettevõtjad kavatsevad lähikuudel töökohti rohkem luua kui kaotada, võib suure tõenäosusega loota töötuse tegelikku (mitte hooajalist) vähenemist juba selle aasta teises pooles. Praegune väike positiivne muutus, mis paljudele tundub kindlasti ebapiisava ja tühisena, on toimunud tänu sellele, et Eesti ettevõtted on suutnud eksporti suurendada. Mida jõudsamalt kasvab eksport, seda rohkem ja varem hakatakse uusi töökohti looma.

Töökohtade olemasolust sõltub inimeste sissetulek, see, kui palju saab kulutada, ja ka see, millised on riigi maksutulud. Kui inimesed hakkavad rohkem ku­lutama – see ei tähenda, et nad peaksid kõik oma tulud ära raiskama –, siis läheb elu paremaks ka neil ettevõtteil, kes müüvad oma kaupa ja teenuseid Eestis. Rohkem tootmist tähendab aga rohkem töökohti, rohkem tarbimist ja makse ning seega ka riigi võimalust pakkuda rohkem teenuseid, sh tõsta pensio­ne ja toetusi ning alandada makse.

Kõik ei tule muidugi nii ludinal, kui paberile kirja panduna paistab: see nõuab aega ja pisikesed nihked annavad tuntava positiivse efekti alles aasta-paari pärast. Kriisist väljumine võtab üldjuhul enam aega kui kriis ise ning Eestis kestis majanduslangus kaks aastat – loodame, et kõik need positiivsed märgid viitavad sellele, et II kvartalis majandus kasvas –, seega võib endise tootmis- ja tarbimistaseme saavutamiseks kuluda sama palju või enamgi aega.

Muidugi on võimalik, et kriisist taastumine tuleb kiirem või aeglasem. See sõltub sellest, kuidas käitub valitsus, ettevõtjad ja tarbijad. Suurem osa Eesti ettevõtjaid on olnud väga tublid: sellele viitab ekspordi ja tööstustoodangu kasv, kasumid ja oluliselt efektiivsemaks muutunud tootmine. Paljud ettevõtted on kaugemale tulevikule mõeldes hakanud investeerima tootmise moderniseerimisse ja automatiseerimisse.

Ka valitsus on teinud tublit tööd eelarveseisu stabiliseerimiseks ja majanduskeskkonna parandamiseks, seda kinnitab kas või euroala liikmesuse lähenemine. Kuid on kaks valdkonda, millega tuleb juba nüüd tegeleda, et kriisist väljumine oleks kiirem ja ei tekiks uusi muresid. Üks neist on töötute (aga miks mitte ka töötavate inimeste) koolitamiseks soodsate tingimuste loomine. Tänapäeval ja tulevikuski vähendab kitsas spetsialiseerumine oluliselt tööotsija võimalusi tööd leida. Just seetõttu ei ole tähtis mitte tööta jäänud ehitaja kvalifikatsiooni tõstmine, vaid see, et ta omandaks uusi (nt elektriku) oskusi või isegi uue ameti (keevitaja või peenmehaaniku, aga miks mitte ka inseneri oma).

Ohtlik hinnatõus

Teine valdkond, kus probleemid pead tõstavad, on inflatsioon. Praegusel hinnatõusul on mitmeid objektiivseid põhjuseid, kuid järjest enam paistab silma tagasihoidliku konkurentsi negatiivne mõju hindadele. Me võime ju väita, et küll tuleb uusi pakkujaid ja las siis ebamõistlikult käituvad ettevõtjad pankrotistuvad. Kuid me saa unustada, et Eesti turg on paljudel juhtudel niivõrd väike, et uued tulijad siia lihtsalt ei tule, ja et kiire hinnatõus teeb majanduskasvule karuteene. Tarbijate ostuvõime ju väheneb. Kas ikka peab ootama 2011. aastat, et alles siis hakata tegelema sealse põhieesmärgi ehk hinnastabiilsuse tagamisega, Eesti puhul siis hinnatõusu ohjeldamisega? Keegi ei oota, et valitsus hakkaks hindu reguleerima, kuid ausama ja tarbijasõbralikuma keskkonna loomine on siiski valitsuse teha.

Möödunud külm talv võis küll majandusarenguid halvemaks muuta, nõrgendades küttearvete kaudu elanike finantsseisu ja tarbimist ning ilmselt muutes ka meeleolu kehvemaks. Kuid soe suvi annab ehk rohket energiat edasiminekuks ja võimalike probleemide lahendamiseks.

Allikas: Eesti Päevaleht